Tehtud töödest jäävad sellest aastast erilisemalt helisema viis näitust, kolm IT-arendust ja üks virtuaalreaalsuse arendusprojekt – see viimane on meie jaoks eriliselt tähtis, sest täitus meie ja meie külastajate pikaaegne unistus – liikuda ringi virtuaalreaalses Oru lossis. Virtuaalreaalse ajarännaku „VR Toila 1938“ III osa alapealkirjaga „Oru lossi sisemine ilu“ tõi meile ka Ida-Viru 2025. aasta parima uue seikluse tiitli „Parim rahvusliku mälu ärataja“. Auhindu jätkus ka meie partneritele ning hoiame pöialt, et veebruaris tuleks neid veel juurde. Oleme rõõmsad, et meil õnnestus kaasa aidata ühe olulise Eesti silla allesjäämisele (#Sindi-Lodja sild).

Mis seal salata, Eesti turg hakkab meile väikseks jääma ning seetõttu osalesime tänavu mitmel välismessil. #AWE2024 messil saime võimaluse olla 15 ettevõtte seas, kes ennast ajakirjanike ringkäigul tutvustasid. Esmakordne ja põnev kogemus.  Nagu kogenud messihundid meile õpetussõnu jagasid, siis vanas Euroopas loetakse oluliseks järjepidevust. Juba jaanuaris osaleme uuel välismessil Pariisis.

Eriliselt suurt rõõmu tunneme oma tuhandete rahulolevate VR ajarännakute külastajate üle, kelledest kõige kaugemad tulid seekord Austraaliast, Mehhikost ja Brasiiliast. Aasta kõige olulisema tagasiside saime Tallinnas toimunud realiti.express konverentsi külastanud VR gurult, kes võttis meie ajarännaku „VR Tallinn 1939/44“ külastuse kokku nii: „See on kõige mõtestatum VR-i rakendamine, mida olen maailmas kohanud!“.

Aitäh, et olite meiega. Ilusat aastavahetust ja rõõmsat uut aastat!

VAATA VR VIDEOT

Seda, et Eestis asub Veneetsia –  Narva Veneetsia – teavad vist küll kõik Ida-Virumaa sõbrad. Aga kas teadsite, et Eestis asus loss, mida võrreldi Versailles’ lossiga?

Tegelikult asus maja esimene peremees, Grigori Jelissejev, ehitama endale ja oma perele suvemaja, mida ta nimetas villaks. Uhke tiitli loss sai maja pärast valmimist kohalikelt elanikelt ning see nimi sobis hoonele nii hästi, et ka president Pätsi suveresidentsist rääkides ütleme Oru loss ja teeme seda veel nüüdki, kui maja ennastki enam pole.

Legendi järgi soovinud rikas vene kaupmees Jelissejev ehitada villa suvekuude veetmiseks kuhugi Balti mere rannikule, sest siin arvas ta leidvat sobiva paiga, mis erineks igavaks jäänud luksusvilladest Prantsuse Rivieral. Kuna nõudmised uuele suvituskohale olid kõrged, saadeti teele arhitektid, kes matkasid läbi kogu Balti ranniku, et leida midagigi sarnast, millest unistas nende tööandja. Üle vaadati nii Läti tuntumad mereäärsed kuurordid kui ka Viru rannik. Kui jõuti Toila-Orule, oli selge, et rohkem otsida pole vaja. Teine lugu räägib, et 1897. aastal  sõitis Jelissejev koos saatjatega äsjaostetud  Renault`ga Pariisist mööda mere kallast Riiani. Lõpuks jäid kaalule Sigulda ja Toila-Oru. Viimane osutus kaupmehele südamelähedasemaks, olles tõeline paradiis Pühajõe ja mere kaldal.

Kuidas siis ikkagi langes liisk Toila-Oru kasuks? Tõe huvides peab mainima, et Louis Renault ehitas oma esimese auto alles 1898. aastal ning esimesed 13 tellimust sai ta sama aasta detsembrikuus. Kuna tema ehitatud esimesed autod olid lahtised, siis eelduste järgi oleks seltskond saanud teele asuda alles 1899. aasta kevadel. Jelissejev aga ostis maatükid juba 1897. aastal.

Louis Renault oma esimese autoga 1903. aastal. (Wikipedia)

Meie arvates sai suvemaja asukoha valikul määravaks Tallinna-Peterburgi raudtee. 1870. aastal saabus Peterburist Tallinna esimene rong ning selle suuna suuremate raudteejaamade seas oli ka Toila. Peame arvestama, et aeg mil suurärimees tegutses, polnud enam Puškini aegne Venemaa. Jelissejev juhtis impeeriumi, mis koosnes viiest kaubamajast, Venemaa suurimatest viinamarjaistandustest, liköörivabrikust, kahest kondiitrivabrikust ja 144 majast – seega olid kiired ühendused üliolulised. Toila raudtee pole kahjuks säilinud.

Jelissejevid Oru lossi terrassil. (Postimees)

Ajaloo keerdkäikude tulemusel, millest saad lugeda lähemalt meie blogipostitusest „Saatuslik naine“, sai Oru loss endale uue peremehe. 1. augustil 1936. aastal algas Oru lossile uus ajajärk – Eesti oli saanud endale oma Versailles’. Kui presidenti polnud kodus, said kõik huvilised lossi külastada. Eestlasi tõmbas riigi uus esindushoone nagu muhameedlasi Meka – vildist susside sahinal liiguti toast tuppa, poleerides nii ka ühtlasi tammepuust parketti. Ehkki ka suurtöösturite ostu ja hilisemat kingitust riigi esindushooneks saadavad legendid paiga imekaunist loodusest ja vaadetest, ilmutasid ärimehed taas pragmaatilisust. Oru loss jäi kiiresti areneva põlevkivitööstuse lähedusse, milles nähti uue ja jõukama Eesti edulugu. Nii oli Orult hea teha lühemaid ja pikemaid väljasõite Eesti vabariigi ajal loodud tööstuspiirkonda.

Toila-Oru loss peale renoveerimist. (EAM Fk 8232, Eesti Arhitektuurimuuseum)

Legendid Oru pargi ja ümbruskonna looduse ilust ei luiska ja seda kinnitavad nii Jelissejevi, president Pätsi kui ka tänased pargi külastajad. Aga legendid poleks legendid, kui neid saaks võtta üks-ühele.

Vaade Oru lossile 1900-1920. ( RM F 641:5, Virumaa Muuseumid SA)

Kohtumiseni Oru pargis!

Kutsume teid ajaaugu „VR Toila 1938“ uuele rännakule „Kadunud hiilguse jälgedes“. Ajaaugu „VR Toila 1938“ külastajatelt saadud tagasiside põhjal sooviti väga lisaks söögisaalile näha teisi lossi siseruume. Nii otsustasime järgmise suure tööna võtta ette just suure saali, mis oli lossi esindusruum nii Jelissejevite kui ka Pätsi ajal. Pea aasta kestnud töö käigus oleme kild-killu haaval kogunud kokku suure saali kohta säilinud teadmise.

Lossi esindusruum, suur saal, oli väga detailirohke, keskkonda iseloomustas äärmiselt rikkalik dekoor, mida ilmestas Vladimir Makovski laemaal. Hetke tabamise meistriks nimetatud Makovski pole eestlastele ehk nii tuntud kui vene publikule, kuid tema puhul tõmmatakse tihti paralleeli eestlastele tuttavama kriitilise realismi esindaja Ilja Repiniga. Aastatel 1882–1894 õpetas Makovski Moskva maali-,skulptuuri- ja arhitektuurikoolis. Neil aastatel tegi ta mitu visandit Päästja Kristuse katedraali jaoks, maalis ikoone Borki kiriku ja kabeli jaoks. Ka Toila Oru lossi laemaal oli piibli ainetel.

Kuna meie poolt pakutava ajalooline kogemus on värviline, siis tegelesime eriti palju just selle osaga. Oleme info suure saali kohta kogunud kokku kild-killu haaval. Oleme uurinud Makovski koloriidi kasutust, töötanud läbi kaasaegsete mälestused/meenutused suurest saalist 1930. aastate lõpust jpm. Kõik selleks, et tulemus vastaks võimalikult täpselt olnule.
Tulemus on igatahes vaatamist ja kogemist väärt.

Niisiis, äratame selle äärmiselt rikkaliku dekooriga lossi esindusruumi taas ellu! Teie ees avanevad vaated riigipea suveresidentsi esindussaalile, mida ilmestavad sinakas-lillaka kristalliga massiivsed kroonlühtrid ja kunstnik Vladimir Makovski laemaal. See on rännak ajas, mis tekitab tunde nagu toimuks kõik siin ja praegu.

Avamine 16. juulil 2021.

Meie alguspunktiks on ajaauk „VR Tartu 1913“. See on ka põhjus, miks me tihti Jõhvi maanteel liigume. Kui teile meeldivad uued ja põnevad kogemused, tasub kindlasti külastada virtuaalset ajarännakut 1913. aasta augustikuisesse Tartu kesklinna. „VR Tartu 1913“ on inspireerinud lisaks paljudele külastajatele ka Tartu tegelikke staare – tudengeid, kes pole pidanud paljuks meie lahendust erinevate teadussuundade abil uurida. Viimane tehti semiootika vallas ja keskendus virtuaalreaalsuse liidesele Lev Manovichi „uue meedia keele“ valguses. Aga kui teid nii süstmeene lähenemine ei kõneta, tasub meelde jätta, et meie juures kogete ajalugu nagu päriselt!

Vaade 1913. aasta Tartule.

Toila poole teele asudes soovitame Kääpale jõudes korraks maanteelt maha keerata, sest just seal asub Kalevipoja Koda, mille uus püsinäitus jõudis 2020. aasta näituste kolme parima püsinäituse sekka. Eepose teemaline näitus ei ole harjumuspärane rahvuskangelase lugu. Siin avatakse eepost ja Eesti rahvuskangelast loovuse ja loomingulisuse kaudu võttes appi nii kirjanduse, kunsti kui ka kaasaegse tehnoloogia.

Lennuki meeskonna teekond maailma veerele. @Kalevipoja Koda

Lähenedes Toilale, tasub teada, et sellel suvel toimub Toila teel remont ning Oru pargile on mõistlikum läheneda Voka kaudu. Meie ajaauk „VR Toila 1938“ asub Oru pargi ja Toila gümnaasiumi vahelise jalgtee ääres. Kui eelistate pärast pikka istumist veidi pikemat jalutust, siis jätke oma sõiduk Karuväravate parklasse. Aga kui eelistate kiirelt ajaauku hüpata, siis tulge koolimaja tagusesse parklasse. Kõnnite jalgteed mööda gümnaasiumihoone teisele poole ja oletegi meie klaasist paviljoni juures kohal. Ida-Virumaa 2021. aasta parimaks seikluseks valitud ajarännak võib alata.

Oru pargi Karuväravad

Rändamine, eriti ajas rändamine, teeb teadagi näljaseks. Nii uuritakse meie käest tihti: „Kus soovitate süüa?“ Toilas kohapeal saab süüa neljas kohas. Neist esimene on Toila SPA Hotelli restoran Mio Mare ja Grillpaviljon. Hubane restoran Mio Mare on klassikaline a la carte restoran, mis pakub maitse-elamusi ning tuleb alati külaliste erisoovidele vastu. Kes soovib nautida suve ja jääda õue, saab elamuse Grillpaviljonist, kus maitsvad road valmivad kuumadel sütel.

Toila SPA Hotelli restoran Mio Mare.

Peale selle pakuvad Toilas maitsvat kehakinnitust Vana Fregati Pubi, mis asub otse Toila südames ja ka toite valmistavad südamega. Sadamas, kohe päris mere ääres, asub Toila Mereresto. Restorani läheduses on avalikud võrkpalliplatsid, kui soovite ootamise ajal füüsilisemat tegevust. Romantikutele pakub rõõmu fossiilide rikas kivirand.  Pannkoogi ja kohvi sõprad leiavad oma Toila Pargi Kohvikust.

Vana Fregati Pubi

Pikk suvepäev viib mõtted lõõgastusele ja kosutavale unele. Toilas on mõndagi põnevat, mille vahel valida. Ajaloolise Toila Oru pargi vahetus läheduses asub Pühajõe Puhkemaja. Siinne soe pererahvas pakub puhkemajas aastaringselt majutust, suvel saab lõõgastuda kämpingutes ja värske ägeda uudisena ka glämpingutes. Külastajate rõõmuks on puhketalu õuel saun, bassein ning grillmaja. Aktiivsete tegevuste otsijad saavad puhketalus mängida võrkpalli. Oru pargiga on seotud ka Toila Valgevilla. Oru pargi rajanud Jelissejevid kasvatasid jahikoeri, kelle jaoks see maja omal ajal ehitatigi. Kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi perioodil asus majas politseijaoskond. Täna saab Valgevillas puhata mugavalt kontaktivabalt. Oru pargis, aga leidub lossiga seotud kohti veelgi, mis kõik ootavad avastama. Näiteks Nõiametsa paviljon ja endise kiviktaimla asukoht.

Pühajõe Puhkemaja.

Kui otsite terviklikku lõõgastust ja majutust, ilma vahepeal hotellist lahkumata, soovitame ennast sisse seada Toila SPA Hotelli. Peale mugavate tubadele ja luksuslikemate sviitide asub samas majas Wellnesskeskus Orhidee. Toila Termides leiavad vee- ja saunarõõme pere pisemad ja suuremad.

Toila SPA Hotell.

Kui olete Eestimaad avastamas karavaniga, siis ootavad teid nii Pühajõe Puhkeküla kui ka Toila SPA Hotelli kämping. Aga merekaldal ootab puhkajaid üks hoopis isevärki hoone – KÄRG. Selle suve uudis.

Loojang Toila rannas ning KÄRG

Kuigi isegi siis, kui ajarännakul on käidud, kõht täis söödud ja kosutav uni magatud, pakub Toila veel ühte väärt elamust. Nimelt kuulub Põhja-Eesti klint, hellitavalt lihtsalt pankrannik, Eesti suurimate geoloogiliste väärtuste ja vaatamisväärsuste sekka. Ja kas teadiste, et selle kõrgeim, üle 55 meetri kõrguv osa ja ka kõige pikem – ligi 23 km katkematu osa jääb Ida-Virumaale, ulatudes Saka külast Toila laheni. Ja enne kui te pole merel käinud, pole te ka pankrannikut näinud. Merele viib teid muhe kapten Ilmar purjekaga Tütarsaare Aino. Ise otsustate, kaugele mööda pankrannikut seilate, olgu randumine kas Narva-Jõesuus või Narvas. Meil on suur rõõm teatada, et üsna pea on oodata koostööst sündivat unustamatut rännakut ajas, mis kulgeb nii maismaal kui merel. Püsige silmapiiril!

Kapten Ilmar randumas purjekaga “Tütarsaare Aino”

Ida-Viru seiklused panevad ahhetama kogu pere ning annavad põhjust hüüda “Mida Viru!”.

Kirglike ajaloo visualiseerijatena oleme BLUERAYS veendunud, et kadunud maailmade taasloomiseks on virtuaalreaalsus parim. Nii saame näiteks tuua Toila Oru pargi, kui Eesti mälumaastiku ühe tähenduslikuima paiga. Toila Oru parki külastab aastas RMK andmetele tuginedes 280 000–300 000 inimest. Peale paiga kauni looduse lähtub inimeste huvi ka Toila Oru pargi sümbolväärtusest ja selle traagilisest loost.

Jõuka Peterburi kaupmehe Grigori Jelissejevi poolt rajatud Oru lossi lugu kannab endas Eesti 20. sajandi ajaloo mitmekihilisust ja keerukust. 1935. aastal Eesti ärimeeste poolt riigivanemale kingitud lossist ja selle pargist kujundati riigi esinduslikumaid paiku, millele saatus ja olud andsid võimaluse vaid viivu püsida. Vastselt renoveeritud loss hävis Teises maailmasõjas ning hiljem püüti seda erinevate võtetega rahva mälust minema pühkida. Uus hingamine saabus Toila Oru parki 1980. aastate lõpus. Aastakümnete jooksul on heakorrastatud pargiala, paigaldatud valgustus, infotahvlid ning osaliselt taastatud ka balustraadid, kuid pargi kroonijuveelist – Oru lossist – pole enam jälgegi.

Meie poolt loodud virtuaalne ajaauk „VR Toila 1938“ pakub ajaloo vahetut kogemist, põhineb faktidel ning on emotsionaalne elamus, mis muudab ajaloo värviliseks, ruumiliseks ja tekitab tunde nagu see toimuks siin ja praegu. Näiteks, kui ajas rändajad sattusid virtuaalset Oru lossi külastama süütamise aastapäeval, 13. augustil, päädis rännak pisaratega, sest kohalolu oli niivõrd tajutav, et kõik juhtus justkui uuesti. Meie rakenduste külastajad ongi ajarännakutel kasutanud sõnu „nagu see päriselt oli“ ja „kogesin omal nahal“.

Kas parim sobib alati ja igale poole?

Virtuaalreaalsuse selline rakendamine toob kaasa autentsuse mõiste ning siin peitub ajalooliste teemade vahendajate jaoks dilemma – kas ja kui kaugele saab loo jutustamisel minna faktidest. Küsida võib ka, kas mängulisus peaks üles kaaluma haridusliku sisu? Eesti esimese virtuaalreaalse ajaloolise turismiobjekti kasutajakogemuse uurimus pärineb BLUERAY meeskonnaliikme sulest ning panustame jätkuvalt  kultuuripärandi ja turismisektori virtuaalreaalsete rakenduste arendamisse ning nende kasutuskogemuse uurimisse. Seetõttu omame tänaseks nii uurimustele kui ka praktikale tuginevat kogemuste pagasit ning oleme VR-i kasutamise osas kujundanud välja kindlad seisukohad. Meie fookuses on virtuaalreaalsuse võime lõhkuda reaalsuse piire ja kogeda nähtusi, mis füüsilises tegelikkuses pole enam võimalikud. Nii on kasutajakogemusele tuginedes mõttekohaks ka VR-prillide kasutamine muuseuminäitustel koos pakutava sisuga. Näiteks kas vanade fotode või 360° videode näitamine VR-prillidest on sisuliselt põhjendatud või saab seda teha paremal viisil.

Meie jaoks on külastajate ajaloo teemalistest virtuaalreaalsuse rakendustest saadav elamus väga oluline ning panustame sinna kogu hingest. Niisiis, pange kõik oma meeled valmis ja äratame mineviku ellu!

* BLUERAY on Tartu Ülikooli hargettevõte, mille üheks tegevusvaldkonnaks on virtuaalreaalsete rakenduste loomine hävinud ajaloolistesse keskkondadesse.

Vladimir Makovski on pärit kauneid kunste väärtustavast perest. Tema isa Jegor Makovski oli harrastuskunstnik, kultuuritegelane ja üks Moskva maali-, skulptuuri- ja arhitektuurikooli asutajatest. Kunstniku ema Ljubov Makovskaja (neiupõlvenimi Mollengauer) oli suurepärane laulja. Peres oli viis last – kolm poega ja kaks tütart. Neljast lapsest said kunstnikud, tütar Maria astus ema jälgedes ja sai lauljaks. Vladimir Makovski õppis Sergei Zarjanko ning Jevgraf Sorokini käe all. Mõlemad õppejõud olid Aleksei Venetsianovi koolkonna jätkajad. Venetsianovi koolkond keskendus talupojaelu kujutamisele , tehnikas oli olulisel kohal hetke tabamine, oskus, mida Makovski suurepäraselt valdas. Makovski ise on kirjutanud hetke tabamisest järgmist: „Mõistsin, et maalimist tuleb alustada kohe. Ainult nii saab loomust eluliselt ja tõeliselt taasesitada. Samas on vaja maalitava loomust eelnevalt mõista ning uurida, teha mõttetööd, joonistada tuleb ilma midagi sel ajal otsimata. Kõik peaks olema juba leitud ja kindlaks määratud.”

Hetke tabamise kunst

Hetke tabamise tehnika on osa tavaliste inimeste argipäeva maalimise traditsioonist ja nii pööras Makovski oma töödes tähelepanu 19. sajandi Venemaa sotsiaalsete probleemidele. Makovski maalidest vaatavad meile vastu talupoegade ja tööliste mured, Töödes peegelduvad nende keerulised suhted jõukate kaupmeeste ning mõisnikega. Ainese kogumiseks külastas Makovski talupoegade asulaid, väisas jõukaid Moskva kortereid, külapidusid ja ühiskonna koorekihi korraldatavaid pidusid ning balle, kuid ta jäädvustas oma maalidel ka juhuslikult tänavatel kohatud möödakäijaid.

Jahile minek/Выезд на охоту/Departure for the Hunt. 1899.

Vladimir Makovski ja Oru loss

Aastatel 1882–1894 õpetas Makovski Moskva maali-, skulptuuri- ja arhitektuurikoolis. Neil aastatel tegi ta mitu visandit Päästja Kristuse katedraali jaoks, maalis ikoone Borki kiriku ja kabeli jaoks. Ka Toila Oru lossi laemaal oli piibli ainetel.

Miks valis Toila-Oru lossi rajaja Grigori Jelissejev suure saali laemaali tegijaks just Vladimir Makovski? Kas põhjus võib peituda selles, et Jelissejevit kõnetas kunstniku meisterlikkus? Või hoopis kunstniku maalides peegelduv kaupmehe enda perekonna päritolu? Selle kohta andmeid säilinud ei ole.

Lisaks hetke tabamisele on kiidetud ka Makovski tööde koloriiti, mis on värvirohke ja rikkalik. Kunstnik kasutas oma teostes sageli sooje värve, seda eriti väiksemate detailide puhul. 1880. aastatel külastas Makovski Ukrainat ning külaelu motiividel tehtud töödes kasutab ta eriti erksaid värve rahvariiete ning looduse maalimisel. Aastatel 1880-1890 hakkas Makovski sagedamini maalima vabas õhus mille tulemusena muutus koloriit õhulisemaks ja pehmemaks ning seda õhulisust oli näha ka Oru lossi laemaalil. Õnneks on Makovski Oru lossi laemaal säilinud fotodel ning juba sel suvel saavad kõik soovijad seda virtuaalreaalsuses näha. Loodame, et meil õnnestub teiste kunstniku tööde eeskujul elustada ajaränduritele suurmeistri koloriit ja õhulisus.

Venemaa viimase keisri Nikolai II ema Marija Fjodorovna/Императрица Мария Фёдоровна/Portrait of Empress Maria Fyodorovna. 1912.

Kohtume Oru pargis ja äratame mineviku ellu!

Vladimir Makovski töid vaata aadressilt: https://www.wikiart.org/en/vladimir-makovsky