Ajalugu koosneb teadagi lugudest ning ajaloo kui teaduse vaates on ennekõike väga oluline olla allikakriitiline. Inimestele seevastu meeldivad põnevad lood, seiklused ja nii on teinekord hoopis mõnusam lasta mõtted lendu mõne müüdi või legendi tuules.
Seda, et Eestis asub Veneetsia – Narva Veneetsia – teavad vist küll kõik Ida-Virumaa sõbrad. Aga kas teadsite, et Eestis asus loss, mida võrreldi Versailles’ lossiga?
Tegelikult asus maja esimene peremees, Grigori Jelissejev, ehitama endale ja oma perele suvemaja, mida ta nimetas villaks. Uhke tiitli loss sai maja pärast valmimist kohalikelt elanikelt ning see nimi sobis hoonele nii hästi, et ka president Pätsi suveresidentsist rääkides ütleme Oru loss ja teeme seda veel nüüdki, kui maja ennastki enam pole.
Legendi järgi soovinud rikas vene kaupmees Jelissejev ehitada villa suvekuude veetmiseks kuhugi Balti mere rannikule, sest siin arvas ta leidvat sobiva paiga, mis erineks igavaks jäänud luksusvilladest Prantsuse Rivieral. Kuna nõudmised uuele suvituskohale olid kõrged, saadeti teele arhitektid, kes matkasid läbi kogu Balti ranniku, et leida midagigi sarnast, millest unistas nende tööandja. Üle vaadati nii Läti tuntumad mereäärsed kuurordid kui ka Viru rannik. Kui jõuti Toila-Orule, oli selge, et rohkem otsida pole vaja. Teine lugu räägib, et 1897. aastal sõitis Jelissejev koos saatjatega äsjaostetud Renault`ga Pariisist mööda mere kallast Riiani. Lõpuks jäid kaalule Sigulda ja Toila-Oru. Viimane osutus kaupmehele südamelähedasemaks, olles tõeline paradiis Pühajõe ja mere kaldal.
Kuidas siis ikkagi langes liisk Toila-Oru kasuks? Tõe huvides peab mainima, et Louis Renault ehitas oma esimese auto alles 1898. aastal ning esimesed 13 tellimust sai ta sama aasta detsembrikuus. Kuna tema ehitatud esimesed autod olid lahtised, siis eelduste järgi oleks seltskond saanud teele asuda alles 1899. aasta kevadel. Jelissejev aga ostis maatükid juba 1897. aastal.
Louis Renault oma esimese autoga 1903. aastal. (Wikipedia)
Meie arvates sai suvemaja asukoha valikul määravaks Tallinna-Peterburgi raudtee. 1870. aastal saabus Peterburist Tallinna esimene rong ning selle suuna suuremate raudteejaamade seas oli ka Toila. Peame arvestama, et aeg mil suurärimees tegutses, polnud enam Puškini aegne Venemaa. Jelissejev juhtis impeeriumi, mis koosnes viiest kaubamajast, Venemaa suurimatest viinamarjaistandustest, liköörivabrikust, kahest kondiitrivabrikust ja 144 majast – seega olid kiired ühendused üliolulised. Toila raudtee pole kahjuks säilinud.
Jelissejevid Oru lossi terrassil. (Postimees)
Ajaloo keerdkäikude tulemusel, millest saad lugeda lähemalt meie blogipostitusest „Saatuslik naine“, sai Oru loss endale uue peremehe. 1. augustil 1936. aastal algas Oru lossile uus ajajärk – Eesti oli saanud endale oma Versailles’. Kui presidenti polnud kodus, said kõik huvilised lossi külastada. Eestlasi tõmbas riigi uus esindushoone nagu muhameedlasi Meka – vildist susside sahinal liiguti toast tuppa, poleerides nii ka ühtlasi tammepuust parketti. Ehkki ka suurtöösturite ostu ja hilisemat kingitust riigi esindushooneks saadavad legendid paiga imekaunist loodusest ja vaadetest, ilmutasid ärimehed taas pragmaatilisust. Oru loss jäi kiiresti areneva põlevkivitööstuse lähedusse, milles nähti uue ja jõukama Eesti edulugu. Nii oli Orult hea teha lühemaid ja pikemaid väljasõite Eesti vabariigi ajal loodud tööstuspiirkonda.
Toila-Oru loss peale renoveerimist. (EAM Fk 8232, Eesti Arhitektuurimuuseum)
Legendid Oru pargi ja ümbruskonna looduse ilust ei luiska ja seda kinnitavad nii Jelissejevi, president Pätsi kui ka tänased pargi külastajad. Aga legendid poleks legendid, kui neid saaks võtta üks-ühele.
Vaade Oru lossile 1900-1920. ( RM F 641:5, Virumaa Muuseumid SA)
Kohtumiseni Oru pargis!
