Kauni Oru lossi suure saali lage kaunistas väljapaistva vene maalikunstniku, akadeemiku Vladimir Makovski maal. Makovski on öelnud: „Maalimine pole sõna, see annab sulle ühe hetke ja selles hetkes peab sisalduma kõik, kui ei, pole ka maali.“ See suurepäraselt väljendatud mõte kunsti kohta sobib ka meile – taasluua maailmu, mis oleksid terviklikud ja detailides täpsed.
Teades Makovski vaadet maalimisele, pole imestada, et tema enda töid on võrreldud värskele haavale raputatud soolaga – niivõrd valusaid emotsioone suutsid need olustikust edasi anda. Aga kes oli Vladimir Makovski, keda teatmeteostes on mainitud koos eestlastele tuttavama kriitilise realismi esindaja Ilja Repiniga?
Vladimir Makovski on pärit kauneid kunste väärtustavast perest. Tema isa Jegor Makovski oli harrastuskunstnik, kultuuritegelane ja üks Moskva maali-, skulptuuri- ja arhitektuurikooli asutajatest. Kunstniku ema Ljubov Makovskaja (neiupõlvenimi Mollengauer) oli suurepärane laulja. Peres oli viis last – kolm poega ja kaks tütart. Neljast lapsest said kunstnikud, tütar Maria astus ema jälgedes ja sai lauljaks. Vladimir Makovski õppis Sergei Zarjanko ning Jevgraf Sorokini käe all. Mõlemad õppejõud olid Aleksei Venetsianovi koolkonna jätkajad. Venetsianovi koolkond keskendus talupojaelu kujutamisele , tehnikas oli olulisel kohal hetke tabamine, oskus, mida Makovski suurepäraselt valdas. Makovski ise on kirjutanud hetke tabamisest järgmist: „Mõistsin, et maalimist tuleb alustada kohe. Ainult nii saab loomust eluliselt ja tõeliselt taasesitada. Samas on vaja maalitava loomust eelnevalt mõista ning uurida, teha mõttetööd, joonistada tuleb ilma midagi sel ajal otsimata. Kõik peaks olema juba leitud ja kindlaks määratud.”
Hetke tabamise kunst
Hetke tabamise tehnika on osa tavaliste inimeste argipäeva maalimise traditsioonist ja nii pööras Makovski oma töödes tähelepanu 19. sajandi Venemaa sotsiaalsete probleemidele. Makovski maalidest vaatavad meile vastu talupoegade ja tööliste mured, Töödes peegelduvad nende keerulised suhted jõukate kaupmeeste ning mõisnikega. Ainese kogumiseks külastas Makovski talupoegade asulaid, väisas jõukaid Moskva kortereid, külapidusid ja ühiskonna koorekihi korraldatavaid pidusid ning balle, kuid ta jäädvustas oma maalidel ka juhuslikult tänavatel kohatud möödakäijaid.
Jahile minek/Выезд на охоту/Departure for the Hunt. 1899.
Vladimir Makovski ja Oru loss
Aastatel 1882–1894 õpetas Makovski Moskva maali-, skulptuuri- ja arhitektuurikoolis. Neil aastatel tegi ta mitu visandit Päästja Kristuse katedraali jaoks, maalis ikoone Borki kiriku ja kabeli jaoks. Ka Toila Oru lossi laemaal oli piibli ainetel.
Miks valis Toila-Oru lossi rajaja Grigori Jelissejev suure saali laemaali tegijaks just Vladimir Makovski? Kas põhjus võib peituda selles, et Jelissejevit kõnetas kunstniku meisterlikkus? Või hoopis kunstniku maalides peegelduv kaupmehe enda perekonna päritolu? Selle kohta andmeid säilinud ei ole.
Lisaks hetke tabamisele on kiidetud ka Makovski tööde koloriiti, mis on värvirohke ja rikkalik. Kunstnik kasutas oma teostes sageli sooje värve, seda eriti väiksemate detailide puhul. 1880. aastatel külastas Makovski Ukrainat ning külaelu motiividel tehtud töödes kasutab ta eriti erksaid värve rahvariiete ning looduse maalimisel. Aastatel 1880-1890 hakkas Makovski sagedamini maalima vabas õhus mille tulemusena muutus koloriit õhulisemaks ja pehmemaks ning seda õhulisust oli näha ka Oru lossi laemaalil. Õnneks on Makovski Oru lossi laemaal säilinud fotodel ning juba sel suvel saavad kõik soovijad seda virtuaalreaalsuses näha. Loodame, et meil õnnestub teiste kunstniku tööde eeskujul elustada ajaränduritele suurmeistri koloriit ja õhulisus.
Venemaa viimase keisri Nikolai II ema Marija Fjodorovna/Императрица Мария Фёдоровна/Portrait of Empress Maria Fyodorovna. 1912.
Kohtume Oru pargis ja äratame mineviku ellu!
Vladimir Makovski töid vaata aadressilt: https://www.wikiart.org/en/vladimir-makovsky
