Koos meie ajarändajatega väärtustame me autentsust ning seetõttu algab iga uue ajaaugu kavandamine põhjaliku tööga arhiivis. Näiteks “VR Tartu 1913” tarvis tuli tutvuda pea 20 000 fotoga ja lisaks otsida andmeid värvide ja materjalide kohta ka teistest allikatest. Kui ettekujutus olemas, saab hakata looma. Erinevate arhitektuuriliste elementide modelleerimist alustatakse üldjuhul üldvormist ja liigutakse edasi järjest väiksemate detailide juurde. Kui stseen on mahukas, siis tavaliselt kõiki objekte koos ühes failis ei modelleerita, vaid tehakse erinevaid elemente erinevates projektifailides ja viiakse need hiljem kokku. Peale modelleerimist alustatakse tekstuurimisega ning selgub tõde, kui hästi sai esimene etapp teostatud. Hea stseeni puhul käivad mudel ja tekstuur käsikäes, sest kui üks jääb natuke puudulikuks, langeb kogu üldmulje. Lõpuks, kui stseen on komplekteeritud ja mitu korda kontrollitud, jääbki üle veel renderdamine ehk valmis töö 3D programmist välja salvestamine, mida animeeritud stseeni puhul tehakse enamasti pildijadana ning staatilise stseeni puhul staatilise kaadrina, mida pikendatakse hiljem videoks. Pildijada pannakse hiljem kokku videotöötluses. VR-video renderdatakse 360 kraadiliselt ja kõrge resolutsiooniga ning see võtab tunduvamalt kauem aega kui tavaline renderdus. Lihtne, kas pole?
Tulemust saavad kõik ise uudistada, lunastades pääsme ajarännakutele.
