Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse iga aasta 8. märtsil. Eestis on seda päeva saatnud vastuolulisus – esmalt naisõigulaste solidaarsusnõudest välja kasvanud ja väikses ringis tähistatud tähtpäevast sai nõukogude ajal riiklik pidupäev. 1990. aastatel naistepäeva tähistamisest kui sovetiaja igandist peaaegu loobuti, kuid pärast lühikest põlgusperioodi sai 8. märtsist päev, mida naiste rolli esiletõstmiseks ühiskonnas jälle laiemalt tähistatakse. Sellel vastuolulist pärandit kandval päeval sobib meenutada ühte kummalise saatusega naist – Oru lossi hinge ning perenaist Maria Jelissejevat. Maria sündis 1864. aasta esimesel päeval Vene impeeriumi pealinnas Peterburis esimese gildi kaupmehe ja õlletehaste kuninga Andrei Ivanovitš Durdini kuuenda tütrena – omadele Maša, ametlikult Maria Andrejevna Durdina.
Durdini õlletehas kuulus Venemaa viie suurima õlletootja hulka, tehasel oli õigus kasutada oma toodetel riiklikku vapimärki – vene kahe peaga kotkast, mis andis tunnistust toote kõrgest kvaliteedist. Durdini firma õllepudelid olid poeriiulitel kaugelt eristatavad, sest õlu villiti püramiidikujulisse merevaigukarva klaasist taarasse ning tosin brändikauplust teenindas arvukaid kliente ööpäevaringselt. Sellistes ettevõtlikes oludes sirgus Mašast sihikindel, diskreetne ja äriliselt väga kompetentne noor naine. Kui teda 18-aastaselt tutvustati isa sõbra sama vanale pojale, Grišale, nimetati seda kohevate tumedate juustega tüdrukut veel häbelikuks. 1884. aastal tegi Grigori Maria Andrejevnale abieluettepaneku.
Kuigi kõik Maria õed abiellusid, peeti pikka aega tema abielu kõige edukamaks – ta abiellus kuulsa kaupmehe, uhkete “Jelissejevi kaupluste” omaniku Grigori Jelissejeviga ning temast sai kaubandusühistu “Vennad Jelissejevid” kaasomanik. Maria ja Grigori sõlmisid mugavusabielu ehk kapitali ja mõistuse abielu, mis oli kaupmeeste seas tavapäraseks nähtuseks. Maria Jelissejeva osales nii äri- kui ka heategevuslikus töös – teostas firma raamatupidamist, suhtles ärikontaktidega ning aitas inspekteerida veinikeldreid. Ta oli Peterburi daamide asutatud haiglate komitee eesotsas ning tema eestvedamisel loodi Vene-Jaapani sõja ajal fond hättasattunud raamatupidajate ja nende leskede ning orbude abistamiseks.
1896. aastal reorganiseeriti Jelissejevite ettevõte kaubanduslikuks aktsiaseltsiks „Vennad Jelissejevid“, kuid lahkhelide tõttu loobus Aleksander Jelissejev oma osalusest ning aktsiaseltsi juhatusse hakkas kuuluma Maria. Grigorile kuulus 48 protsenti aktsiapaketist ning nii vajas ta alati juhatuses häälteenamuse saavutamiseks naise toetust. Kõrvalseisjatele tundus abielu õnnelik ja üksmeelne.
Samal ajal kui perefirma õitses, hakkas pere ise murenema. Maria ja Grigori Jelissejevi peres kasvas viis last – neli poega ja üks tütar. Grigori Grigorjevitš soovis, et tema lapsed jätkaksid tema äritegevust, kuid väga hea hariduse saanud lapsed tundsid huvi pigem meditsiini, orientalistika, õigusteaduse, kunsti kui äritegevuse vastu. 1912. aastal otsustas Grigori teha otsustava käigu ning tegi oma kõige vanemale pojale ettepaneku võtta miljon rubla pluss piiramatul hulgal krediiti ja suunduda Ameerika Ühendriikidesse, et rajada seal Jelissejevi kaupluste võrgustik. Vanem poeg, aga järjest ka teised pojad loobusid isa pakkumisest. Kaubandusimpeeriumi lastele üle anda lootnud Jelissejev oli sellest nördinud ning tundis end reedetult. Kuna pojad ei soovinud olla pereäri jätkajad, jättis ta nad ülalpidamisrahast ilma. Nüüd sekkus Maria Andrejevna. Toetades poegade eneseotsinguid, võimaldas ta neile oma kapitalist sama suurt ülalpidamisraha, kui nad seni olid saanud. Seni nii üksmeelses liidus oli tekkinud vastasseis. Grigori nõudis Marialt sõnakuulelikkust, kuid unustas, et naine oli sama kange iseloomuga kui ta ise. Mees pöördus isegi kohtusse, kuid jäi kaotajaks, sest õigusemõistja leidis, et Marial on õigus käsutada oma varandust nii nagu heaks arvab.
Abikaasad kolisid eraldi elama ning esialgu ei arvanud Maria mehe kõrvalehüpetest midagi erilist. Ettevõtte 100. aastapäeva suurejoonelistel pidustustel, mis peeti 22. oktoobril 1913, ei osalenud ükski Grigori Jelissejevi pere liikmetest ning Maria saatis abikaasale demonstratiivselt vaid kirja. Aga just sellel saatuslikul peol kohtas peres pettunud Grigori Grigorjevitš Jelissejev Veera Fjodorovna Vassiljevat, mehest 20 aastat nooremat juveelipoodide omaniku ja teise gildi kaupmehe Vassiljevi abikaasat. Mõlemad armusid ülepeakaela. Kuuldused mehe afäärist jõudsid kiiresti ka Maria kõrvu ning ta esitas mehele nõudmise koheselt “häbiväärne side abielus daamiga” lõpetada. Otsekohese ärimehena palus Grigori hoopis Marialt lahutust ja pakkus selle liidu lõpetamise eest muinasjutulist hüvitist, eeldades, et ärinaisest abikaasa on helde pakkumisega igati rahul. Sarnase pakkumise oli mees teinud ka Vassili Vassiljevile, kes võttis pakkumise vastu ja lahutas Veerast.
Kangekaelne ja sihikindel Maria leidis end ühtäkki olukorrast, kus tema tunded abikaasa vastu osutusid hoopis tugevamateks kui naine oli siiani endale tunnistatud. Maria keeldus lahutusest, öeldes, et oma armastust ei müü ta mingi raha eest, pigem sureb.
Peretülid ning mehe truudusetus raputas Maria vaimset tervist ning kahe ebaõnnestunud suitsiidikatse järel poos hetkeks järelevalveta jäänud viie lapse ema end rahvasuus levinud juttude järgi oma patsiga üles 1. oktoobril 1914. Lapsed matsid Maria Andrejevna Kaasani katedraalis asuvasse Jelissejevite perekonna hauakambrisse. Grigori Grigorjevitš matustele ei tulnud.
Kolm nädalat pärast Maria matuseid abiellus Jelissejev Veeraga. Jelissejev taandus ärist ning kolis alaliselt Venemaalt Prantsusmaale. Ta kaotas lõplikult oma lastega sidemed, kes loobusid nii isa pärandist kui aadlitiitlitest. Ja kuigi Jelissejev otsis elu lõpuni oma lastega võimalusi leppimiseks, ei suutnud nad talle kunagi andestada oma ema surma.
Impeerium, mis oma võimsuse tipul koosnes viiest kaubamajast, Venemaa suurimatest viinamarjaistandustest, liköörivabrikust, kahest kondiitrivabrikust, 144 majast, hääbus.
Nii on ajaloos varem ja hiljemgi mänginud naised saatuslikku rolli impeeriumite tõusudes ja langustes.