Kuigi Muusemiööd tänavu Eestis ei toimu, on 18. mai ikkagi rahvusvaheline muuseumipäev ja Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu (ICOM) on selle aasta teemaks sõnastanud „Muuseumide tulevik: taastumine ja ümber mõtestamine“.  COVID-19 kriis mõjutas nii muuseume, kui kogu turismisektorit üle maailma ja on näha, et Eestis toimis kriis katalüsaatorina juba käimasolevatele olulistele uuendustele, eriti suurema tähelepanu pööramisele digitaliseerimisele ning uute kultuurikogemuste ja levitamisvormide loomisele. See on aga valdkond, mida meie tunneme väga hästi, sest ega meie külastajad põhjuseta kutsu meid hellitavalt virtuaalseks muuseumiks. 2020. aastal nomineeriti BLUERAY Muinsuskaitseameti aastapreemiale „Pärandi tutvustaja“.

Kirglike ajaloo visualiseerijatena oleme BLUERAYS veendunud, et kadunud maailmade taasloomiseks on virtuaalreaalsus parim. Nii saame näiteks tuua Toila Oru pargi, kui Eesti mälumaastiku ühe tähenduslikuima paiga. Toila Oru parki külastab aastas RMK andmetele tuginedes 280 000–300 000 inimest. Peale paiga kauni looduse lähtub inimeste huvi ka Toila Oru pargi sümbolväärtusest ja selle traagilisest loost.

Jõuka Peterburi kaupmehe Grigori Jelissejevi poolt rajatud Oru lossi lugu kannab endas Eesti 20. sajandi ajaloo mitmekihilisust ja keerukust. 1935. aastal Eesti ärimeeste poolt riigivanemale kingitud lossist ja selle pargist kujundati riigi esinduslikumaid paiku, millele saatus ja olud andsid võimaluse vaid viivu püsida. Vastselt renoveeritud loss hävis Teises maailmasõjas ning hiljem püüti seda erinevate võtetega rahva mälust minema pühkida. Uus hingamine saabus Toila Oru parki 1980. aastate lõpus. Aastakümnete jooksul on heakorrastatud pargiala, paigaldatud valgustus, infotahvlid ning osaliselt taastatud ka balustraadid, kuid pargi kroonijuveelist – Oru lossist – pole enam jälgegi.

Meie poolt loodud virtuaalne ajaauk „VR Toila 1938“ pakub ajaloo vahetut kogemist, põhineb faktidel ning on emotsionaalne elamus, mis muudab ajaloo värviliseks, ruumiliseks ja tekitab tunde nagu see toimuks siin ja praegu. Näiteks, kui ajas rändajad sattusid virtuaalset Oru lossi külastama süütamise aastapäeval, 13. augustil, päädis rännak pisaratega, sest kohalolu oli niivõrd tajutav, et kõik juhtus justkui uuesti. Meie rakenduste külastajad ongi ajarännakutel kasutanud sõnu „nagu see päriselt oli“ ja „kogesin omal nahal“.

Kas parim sobib alati ja igale poole?

Virtuaalreaalsuse selline rakendamine toob kaasa autentsuse mõiste ning siin peitub ajalooliste teemade vahendajate jaoks dilemma – kas ja kui kaugele saab loo jutustamisel minna faktidest. Küsida võib ka, kas mängulisus peaks üles kaaluma haridusliku sisu? Eesti esimese virtuaalreaalse ajaloolise turismiobjekti kasutajakogemuse uurimus pärineb BLUERAY meeskonnaliikme sulest ning panustame jätkuvalt  kultuuripärandi ja turismisektori virtuaalreaalsete rakenduste arendamisse ning nende kasutuskogemuse uurimisse. Seetõttu omame tänaseks nii uurimustele kui ka praktikale tuginevat kogemuste pagasit ning oleme VR-i kasutamise osas kujundanud välja kindlad seisukohad. Meie fookuses on virtuaalreaalsuse võime lõhkuda reaalsuse piire ja kogeda nähtusi, mis füüsilises tegelikkuses pole enam võimalikud. Nii on kasutajakogemusele tuginedes mõttekohaks ka VR-prillide kasutamine muuseuminäitustel koos pakutava sisuga. Näiteks kas vanade fotode või 360° videode näitamine VR-prillidest on sisuliselt põhjendatud või saab seda teha paremal viisil.

Meie jaoks on külastajate ajaloo teemalistest virtuaalreaalsuse rakendustest saadav elamus väga oluline ning panustame sinna kogu hingest. Niisiis, pange kõik oma meeled valmis ja äratame mineviku ellu!

* BLUERAY on Tartu Ülikooli hargettevõte, mille üheks tegevusvaldkonnaks on virtuaalreaalsete rakenduste loomine hävinud ajaloolistesse keskkondadesse.

Avame ajaaugu “VR Toila 1938” käesoleva hooaja 1. juunil. Kohtume Oru pargis!

Ajaauk “VR Tartu 1913” töötab esialgu veel ettetellimisel.

Kodulehe tegemine - Vulpes Digital Vulpes Digital